Viieteistkümnes päev

On jesse sünnipäev,

Nädal otsa kompunnimist (külaliste kutsumine, akende pesu :), põrandate pesemine ja kõik muu kraamimine, toitude ostmine (kuna alati on minu sünnipäeva nädalal "hullud osturallid mammutipäevadel" siis mudkui kõnni ühest rahvasummist teise ja vaata mis on soodsam ja mida on tarvis ja aina osta), ja kõik mu orgunn) ja viimaks ongi töö juures praaznik peetud ja õhtul siis head ja paremad külalised jesse poole kutsutud. Tulid kõik, kes jõudsin, soovisid, tahtsid. Tore oli! Hea oli. Ja .. ikka pole mul sõnu. Ja see ehk ongi hea .. või. Ei soovigi pikalt jutustada, Mida ma mõtlesin et kui nüüd aastanumber möödas on. Mulle kargas pähe üks välgatus, et miks mitte panna taaskord, peale aastatepikkusi pause endast iga päev midagi kirja. Arvate, et ma nüüd kohe teostangi selle? No kuulge! Te pole ise kah alati arvuti juures, ja kõike muud on teha kui SEDA!

Aga esimeseks postiks piisab kah - viimatigi on see kõigest post ja muud midagi. See ei oma tähtsust, kõik ei ole kõigile .. lugemiseks, pole vaja eputada alati, välja elada ja kõikemuud. Ning kuulge: "On vastutustundetult väidetud, et iga inimene võiks kirjutada ühe hea romaani. Oma elust nimelt. Kui seda väidet tõsiselt võetaks ja igamees heas lootuses oma elulugu raamatuks kirjutama hakkaks, siis saaksime päratu hulga väga igavat lugemismaterjali …” /Enn Vetemaa - "Minu väga magus elu, ehk martsipanimeister"/

Soovin, et sellest väljapaisatud kirjatükkidest peegeldub ühiskonda ka piisavalt palju minu olemust, mõtteid, tegutsemispõhimõtted. Ning johtuvalt neist ka minu aated. Seadmata neid kahtluse alla!

See üritus kestis hommikutundideni ja sama sujuvalt lahkus viimane külaline järgmisel keskpäeval - omamoodi traditsioon, et Liivet [Lenz] alati jääb siia. Tänud teile kõigile. "Ma tõesti tänan teid" /Evar Anvelt [Tehnoloogiline Päike]/