Vaat mis juhtub, kui mõtled hommikul, et kindlasti HELISTAN Temale .. aga pärastpoole! PALJU PALJU muretuid, tervislikke ja õnnelikke päevi .. ja öid;) jesse soov!
Ja kummalisel kombel mulle tundub, et täna ei olnud kõik täpselt paigas:
ootamised,
Valud,
Rahutus,
Tülitsemised,
Äbarik pudeliavamine,
see et kaks inimest külas nii magama jäävad korraga, nagu oleks Morfiumit (morfiini) mõlemale õlga süstitud
ja ...
vaadates nüüd asja helgemat poolt (kuigi seda sain ma alles hiljem teada, sest ma ei mäletanud, mida tähendas see, kui lind pähe laseb:D (enne päeva lõppu sain teada et see tähendab ju õnne):
imeilus päikesepaisteline hommik,
muusika, mis saatis mind autoteel,
tegevused, millel oli mõte ja resultaat,
palju häid (jällegi ei tea mis on see õige sõna, armas?) inimesi.
Seda, et liblikad võivad öelda: "Elu on lill"
justnagu tuul, mis leevendab januse janu, leevendas liblikas oma pehmete tiivaliigutustega mu valu,
ja et minust hoolib niipalju inimesi, kes ootasid mu ära,
ja sinna vahele siis see lindude teema;)
Mida enam päev ööse liugles - olgugi et kuu oli juba päiksepaistel ennast taevalaole sättinud - ma mõistsin, et NÜÜD, kus mul on palju ASJU olemas, ei vaja ma tõesti muud, kui ÕNNE ja TERVIST ning ARMASTUST! PALJU ÕNNE!
pühapäev, aprill 17, 2005
laupäev, aprill 16, 2005
Tagantjärele kuueteistkümnes
Täiesti normaalne on see et me ei saa ette kirjutada, oma elusi! Väike vihje - "siiski mõned saavad" /M/ Aga see on ränkraske, põnev ja kohati tänamatu töö!
Mis päev? Milline mees?
Aga Maret [Lõvi] unustas eelmine päev koeraga [Ralph (Rally)] väljas käies korteri võtmed enda tasku ja täna sain nad kenasti kätte.
Lisaks jõudsin hilisele magamaminekule ja Lentz'i ärasaatmisele ka korra vanalinnas jalutada, kauplust Universum Universaal (vanilje) külastada ja korraks ka raamatukauplusesse põigata. Ning vastupidiselt Birgiti [Birx Athail] väitele et "kui ma raamatukauplusesse astuks, ei jääks mulle kunagi selline raamat silma", oli esimene asi just see raamat, mida ma riiulis märkasin. ("Minu väga magus elu ehk ...). Ja vaatame nüüd tõele näkku. Loomulikult ostsin ma selle ära, hoolimata sellest, et see mul juba olemas oli. See hind, see oli lihtsalt nii naeruväärne, et ma ei saanud seda sinna seisma jätta, et keegi ta seal lihtsalt ära võtaks või mis veel hullem .. ta jääkski kuhugi ladudesse oma elu elama. Raamat on mõeldud elamiseks - elu edasi andmiseks - " ...ja muinasjutud elamiseks haarab riiulilt." /Dagö/. Ja juhtumisi me ju sellest alles eile (ei, ei, ikka täna, aga väga väga vara) Birxiga rääkisime. Temale olgu see elu, see raamat. Aamen,
Ja õhtu,
õhtu,
õhtu,
Ma pean tunnistama, et juba hommikust saadik kaasas mind enesetunne, mis meenutas pigem tühja kartulikotti, kui heeliumit täis õhupall lae all. Millest tingituna saatis mind rahutus, vaikus, ja frustraktsioon. Ja siiski valisin ma ühe väljundina külastada veel toredaid (häid? armsaid? kõike võib öelda ja kunagi ei tea, milline sõna neist kõige parem on) tuttavaid.. tuttavat et saada osa tema elust, õhkkonnast, kunstist ja valgusest, loomingust, hurmavast muusikast (Sigur Ross) ja väikesest aurast, mis kergitas pisut minu kartulikotistaatust. Tänan teid ja vabadnan et lahkusin just siis, kui ma seda õigeks pidasin, mis sest et teie seda ei tahtnud NII VÄGA!
Ja öö oligi käes,
00:00 Barcelona Lennujaam,
Mis päev? Milline mees?
Aga Maret [Lõvi] unustas eelmine päev koeraga [Ralph (Rally)] väljas käies korteri võtmed enda tasku ja täna sain nad kenasti kätte.
Lisaks jõudsin hilisele magamaminekule ja Lentz'i ärasaatmisele ka korra vanalinnas jalutada, kauplust Universum Universaal (vanilje) külastada ja korraks ka raamatukauplusesse põigata. Ning vastupidiselt Birgiti [Birx Athail] väitele et "kui ma raamatukauplusesse astuks, ei jääks mulle kunagi selline raamat silma", oli esimene asi just see raamat, mida ma riiulis märkasin. ("Minu väga magus elu ehk ...). Ja vaatame nüüd tõele näkku. Loomulikult ostsin ma selle ära, hoolimata sellest, et see mul juba olemas oli. See hind, see oli lihtsalt nii naeruväärne, et ma ei saanud seda sinna seisma jätta, et keegi ta seal lihtsalt ära võtaks või mis veel hullem .. ta jääkski kuhugi ladudesse oma elu elama. Raamat on mõeldud elamiseks - elu edasi andmiseks - " ...ja muinasjutud elamiseks haarab riiulilt." /Dagö/. Ja juhtumisi me ju sellest alles eile (ei, ei, ikka täna, aga väga väga vara) Birxiga rääkisime. Temale olgu see elu, see raamat. Aamen,
Ja õhtu,
õhtu,
õhtu,
Ma pean tunnistama, et juba hommikust saadik kaasas mind enesetunne, mis meenutas pigem tühja kartulikotti, kui heeliumit täis õhupall lae all. Millest tingituna saatis mind rahutus, vaikus, ja frustraktsioon. Ja siiski valisin ma ühe väljundina külastada veel toredaid (häid? armsaid? kõike võib öelda ja kunagi ei tea, milline sõna neist kõige parem on) tuttavaid.. tuttavat et saada osa tema elust, õhkkonnast, kunstist ja valgusest, loomingust, hurmavast muusikast (Sigur Ross) ja väikesest aurast, mis kergitas pisut minu kartulikotistaatust. Tänan teid ja vabadnan et lahkusin just siis, kui ma seda õigeks pidasin, mis sest et teie seda ei tahtnud NII VÄGA!
Ja öö oligi käes,
00:00 Barcelona Lennujaam,
reede, aprill 15, 2005
Viieteistkümnes päev
On jesse sünnipäev,
Nädal otsa kompunnimist (külaliste kutsumine, akende pesu :), põrandate pesemine ja kõik muu kraamimine, toitude ostmine (kuna alati on minu sünnipäeva nädalal "hullud osturallid mammutipäevadel" siis mudkui kõnni ühest rahvasummist teise ja vaata mis on soodsam ja mida on tarvis ja aina osta), ja kõik mu orgunn) ja viimaks ongi töö juures praaznik peetud ja õhtul siis head ja paremad külalised jesse poole kutsutud. Tulid kõik, kes jõudsin, soovisid, tahtsid. Tore oli! Hea oli. Ja .. ikka pole mul sõnu. Ja see ehk ongi hea .. või. Ei soovigi pikalt jutustada, Mida ma mõtlesin et kui nüüd aastanumber möödas on. Mulle kargas pähe üks välgatus, et miks mitte panna taaskord, peale aastatepikkusi pause endast iga päev midagi kirja. Arvate, et ma nüüd kohe teostangi selle? No kuulge! Te pole ise kah alati arvuti juures, ja kõike muud on teha kui SEDA!
Aga esimeseks postiks piisab kah - viimatigi on see kõigest post ja muud midagi. See ei oma tähtsust, kõik ei ole kõigile .. lugemiseks, pole vaja eputada alati, välja elada ja kõikemuud. Ning kuulge: "On vastutustundetult väidetud, et iga inimene võiks kirjutada ühe hea romaani. Oma elust nimelt. Kui seda väidet tõsiselt võetaks ja igamees heas lootuses oma elulugu raamatuks kirjutama hakkaks, siis saaksime päratu hulga väga igavat lugemismaterjali …” /Enn Vetemaa - "Minu väga magus elu, ehk martsipanimeister"/
Soovin, et sellest väljapaisatud kirjatükkidest peegeldub ühiskonda ka piisavalt palju minu olemust, mõtteid, tegutsemispõhimõtted. Ning johtuvalt neist ka minu aated. Seadmata neid kahtluse alla!
See üritus kestis hommikutundideni ja sama sujuvalt lahkus viimane külaline järgmisel keskpäeval - omamoodi traditsioon, et Liivet [Lenz] alati jääb siia. Tänud teile kõigile. "Ma tõesti tänan teid" /Evar Anvelt [Tehnoloogiline Päike]/
Nädal otsa kompunnimist (külaliste kutsumine, akende pesu :), põrandate pesemine ja kõik muu kraamimine, toitude ostmine (kuna alati on minu sünnipäeva nädalal "hullud osturallid mammutipäevadel" siis mudkui kõnni ühest rahvasummist teise ja vaata mis on soodsam ja mida on tarvis ja aina osta), ja kõik mu orgunn) ja viimaks ongi töö juures praaznik peetud ja õhtul siis head ja paremad külalised jesse poole kutsutud. Tulid kõik, kes jõudsin, soovisid, tahtsid. Tore oli! Hea oli. Ja .. ikka pole mul sõnu. Ja see ehk ongi hea .. või. Ei soovigi pikalt jutustada, Mida ma mõtlesin et kui nüüd aastanumber möödas on. Mulle kargas pähe üks välgatus, et miks mitte panna taaskord, peale aastatepikkusi pause endast iga päev midagi kirja. Arvate, et ma nüüd kohe teostangi selle? No kuulge! Te pole ise kah alati arvuti juures, ja kõike muud on teha kui SEDA!
Aga esimeseks postiks piisab kah - viimatigi on see kõigest post ja muud midagi. See ei oma tähtsust, kõik ei ole kõigile .. lugemiseks, pole vaja eputada alati, välja elada ja kõikemuud. Ning kuulge: "On vastutustundetult väidetud, et iga inimene võiks kirjutada ühe hea romaani. Oma elust nimelt. Kui seda väidet tõsiselt võetaks ja igamees heas lootuses oma elulugu raamatuks kirjutama hakkaks, siis saaksime päratu hulga väga igavat lugemismaterjali …” /Enn Vetemaa - "Minu väga magus elu, ehk martsipanimeister"/
Soovin, et sellest väljapaisatud kirjatükkidest peegeldub ühiskonda ka piisavalt palju minu olemust, mõtteid, tegutsemispõhimõtted. Ning johtuvalt neist ka minu aated. Seadmata neid kahtluse alla!
See üritus kestis hommikutundideni ja sama sujuvalt lahkus viimane külaline järgmisel keskpäeval - omamoodi traditsioon, et Liivet [Lenz] alati jääb siia. Tänud teile kõigile. "Ma tõesti tänan teid" /Evar Anvelt [Tehnoloogiline Päike]/
Tellimine:
Postitused (Atom)
