Ciao bambola

Hommikul ärkasin ikka tõelsielt vara ja tegin olemasolevatest asjadest taaskord süüa;) John astus kuue ajal hommikul uksest sisse ja hakkas midagi sonima teemal, et tema ei tea ja et tema ikka ei tule jne jne, kuigi pileti oli ju ostetud – igatahes olime me Alessioga kahekesi need minejad, kes bussiga Bratislavasse (Slovakkia, hih, ja ma ei teadnud piirini jõudmisel ikka, et kas ma saan üle või mitte).

4-5 tunni pärast olime kohal. Esmalt otsisime infopunkti üles, seal selgitasime, kuhu ööbima läheme ja kus raha saab vahetada. Alessio vahetas siis oma eurod ära. Esimese asjana ostsime 48 tunnise ühistranspordikaardi (150 slovakkia krooni, ega ma polegi veel eesti rahasse arvestanud; Üldse, slovakkias käisin ma nii ära, et mul polnud aimu, palju ma raha kulutasin, ega teadvustanud mingit kursisuhet, aga mis seal ikka, dollarid olid ju igaks juhuks kaasas), kuigi ma ei tea, kas see ära tasus, vist ikka, Tsehhis ostsin ma ju 7 päevase ja see oli igati lahe ja kasulik tehing, ei mingit piletitega jändamist.

Ok, järgmisena leidsime Hosteli odava ja viisaka ( ~700 SLK/ 2 ööd) ja läksime lähedal asuvasse kohta õhtusöögile (Asjapulga nimeks oli midagi Sherlocki juures vms, sest ega me slovakkia keelsest midagi aru saanud, süüa tellisime ikka kätega ja vene keelega rääkides, nipp on see, et vene keelt tuleb rääkida vigaselt, siis nad saavad aru). Peale õhtukat, läksime kesklinna, vanalinna, kus toimusid EU ühinemise üritused. That’s it! Jõime õlut ja sattusime jõe äärde ja ühtede kohalikega (üks briti kodanik James ftom Thames kah) plaanisime minna laeva peale („Silkus“) peole, aga see oli nii mega täis, et võtsime takso, mis kihutas 130ga mööda linna (pole ka ime, sest masinal olid ju ralliistmed sees ja kõrvalt meie see kohalik tuttav tüdruk (polnud enam teab mis kaine) õhutas veel takka ja palus tümpsu kõvemaks keerata) ööklubisse „Maiden“ – enamjaolt üks pubekate koht!

Allora, 4 ajal me lahkusime, kõndisime jala linna (oh vaene alessio), ootasime 1.5 tundi bussi, rääkisime kohalike öiste noortega, saime esimese trollibussiga hostelisse ja vupsti kukkusime vooditesse, kui surnud – Dobrõi Noch!