Allora, Che si fa?

Kolmapäev,

Hei,
Mäletan vaid seda, et keset varajast hommikut hakkas mingi õudne kellaplärin pihta. Ja seda ikka pikalt ja mitte keegi ei läinud asja uurima ... ma pean silmas korteris elavaid tüdrukuid, sest minul polnud aimugi, mis pagana tirin see on. Ok, ajasin ennast siis üles ja uimerdasin suurde tuppa. Sain aru, et see on ukse kell. Vaatasin aknast välja ( mis 24h lahti on niikuinii) ja alt vaatas mulle vastu väike Alessio - nujah, ta oli ju eile öösel oma võtme mulle andnud, et ma sisse saaks. Lasin siis peo pealt tulnud poisi sisse ja kobisin tagasi voodisse - Alessio ütles et oli John'i ära kaotanud ja nii tuli ta tulema.

Ja nii me siis magasin, kuni peale lõunat otsustasin üles tulla ja ennast millegiga kosutada-turgutada. Keerasin siis ühe naljaka kohvi-mahla-riisi-vorsti-leiva-muna breakfasti. Nujah, ja kui ma hommikusöögi lõpetasin ja jõudsin veidi kööki korrastada, ärkas Alessio üles ja siis tegime taas hommikusööki ja kui me lõpetanud olime ja leiba luusse lasime, tuli Gabriella ja tegi taas midagi lõunasöögiks - spagetti, pasta, vein, ja nii ma liitusin ka tema tegevusega:) Eks see kell, oli juba 4 peale päeval liikunud ja ansela tuli kah koju, kes sai samuti meie hommiku-lõuna-õhtusöögist osa. Viimaks ajasime ennast välja ja võtsime suuna Beer Garden'i poole Letna pargis. Sinna jõudes oli sealt alla Prahale vaadates tõesti kena vaade. Nii me siis pliksutasime seal fotokaid ja tipsutasime maitsvat õlut:) kuni oli tarvis vesi välja lasta ja taas õlut juurde kaanida:):) :) kuni ma üsna lõbusas tujus juba olin:)....

Ja kui päike loojus taas ... võtsime ette teekonna tagasi mägedesse (elasime ühe mäe servapeal, vaatega Praha linnale).

Siis istusime ja tutvusime koduse olukorraga, sõime veidike ja viimaks viinagi viskasime, panin talle nimeks Viru Valgeke:) ... ja siis kõik koos neiud ja noormehed meie korterist (nuh, meid kokku 4 ju ongi, tegelt peaks 5 olema, aga üks itaallane oli mööda Tsehhid ringi rändamas) meie lemmipubisse Marquis de Sade'sse, kus ka John ennast juba muguavalt oli tundmas.

No John'ist niipalju, et tema on eht ameerika väike marakratt, kes on palju unetuid öid elanud ja kõike proovinud ja eks mõne kuuligi rindu saanud. Aga muidu oli ta tore ja me saime hästi läbi - liigagi hästi, sest kui minna ajas veidi veel edasi, neljapäeva õhtule, siis seal olime saavutanud kohalike tsehhide suhtes üksmeele :) John oli seal Tsehhis mingi õpetaja, aastaid umb 30, aga ta jättis selle programmi seal pooleli ja viimaste andmete põhjal oli kaks varianti - ta kas läheb Marquis de Sade'sse tööle või saadab Alessio teda Eestisse:) hih, siiamaani pole ta endast veel eestimail vele märku andnud:) Ja tal oli veel üks eripära: kuigi ta oli ametilt õpetaja, on tal harjumus olla võimalikult palju paljajalu ja see pole mingi ime, kui ta astub klassiruumi, viigipüskid või teksased jalas, pluus seljas, lips ees, kuid jalad paljad:)

.. jätkan õhtu kirjeldamist ... lõpuks olin ma ikka täitsa sakkis ja ütle mis sa ütled, aga ku koju jõudsime, viskasime Johniga veel veidi "Lumivalgekest" ja Gabriellaga juttu aetud varase hommikuni.

Niipalju veel informatsiooni sellest viimati mainitud neiust, et ta on ametilt jurist ja tuli siia Tsehhi selle programmiga lihtsalt aja parajaks tegemise eesmärgil - ta pidi ootama lihtsalt oma kõrgkooli graduation paberit, kõik asjad olid tal tehtud, kool lõpetatud, lihtsalt see mingi bürokraatia, et peab mingit paberit ootama. Aga Tsehhis tegeles ta mingi migratsiooni asjaga. Aga ta oli suht ükskõikne selle suhtes, sest tööl käis ta kuna viitsis ja kui oli vaja shoppama minna, siis töö võib ju mõni päev oodata:):):) nii et loll ta ei olnud:) Aga vallatud on nad mõlemad!!!