Nagu jälitab üks häda teise järel - praegu lapopilt klõbistades käib kõrvust läbi kummaline ja valus kõmin - nii ei lasta ka minu olmeprobleemidel teist teed minna, vaid hoitakse mingil kummalisel põhjusel mind kinni nendes. Tänaseks olmeprobleemiks oli siis Aadu ülevaatus. Eile öösel Tartu Rahu ballilt tulles tegin peateuse Kose Ristis ja avastasime, et lisaks nädalatagustele sündmustele on Aadut vahepeal vandaalid külastanud, ja küljepeeglid ning ühe aknaruudu puruks löönud. See ei andnud mulle öösel rahu ja täna lõuna paiku suundusingi Allaniga tagasi. Kohapeal siis turgutasime Aadu tööle, lappisime haavu ja painutasime detaile oma esialgse kuju suunas ning kirjutasin essee ka Politseionudele. Siiski ma Aaduga kaugele ei jõudnud, kuna kümnekilomeetrise testsõidu järel avastasin et velje tagant vaatab mulle punane kuu vastu - piduriketas ja klotsid olid tulipunaselt hõõgumas. Seega leidis Aadu endale taas uue vahepeatuskoha ja loodame et keegi talle enam liiga ei tee. Tuleval nädalal leiame talle õige taastusravi remondikoha.
Aga kas sellest üldse kirjutada?
Vähemalt on algus tehtud!
Edasi võivad tulla filosoofilisemad teemad, inspireerituna nähtust, kuuldust jne. Isehakanud psõhholoogia alkeemik :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Loe kogu blogi, paris hea
Postita kommentaar